Kas plaanitav põletamismaks ajab eestlased lõpuks prügi sorteerima ?

 

Keskkonnaministeerium tahab kehtestada jäätmete põletamise maksu ja tõsta jäätmete prügilasse ladestamise tasu. See muudaks olmejäätmete äraveo kallimaks ja peaks panema inimesed rohkem prügi sorteerima.

Eestis on olmejäätmete sortimine olnud kohustuslik juba ligi kümme aastat, kuid see pole loodetult käima läinud. Eesmärk on aastaks 2020 ringlusse võtta vähemalt 50 protsenti olmejäätmetest, kuid 2014. aastal oli see 32 ning 2015. aastal vaid 30 protsenti.

“Olmejäätmete sortimisega on Eestis probleeme ning see teema ei ole ka kuhugi kadumas, ehk et maailma üldine suundumus on siiski sinnapoole, et jäätmeid tuleb aina rohkem sortida ning materjalid ringlusesse võtta,” tõdes keskkonnaministeeriumi asekantsler Ado Lõhmus. “Oleme teinud ettepaneku kujundada uus jäätmekäitluse hinnataseme astmestik, mis aitaks luua selleks sobiva majandusliku keskkonna.”

Peamine põhimõte seisneb selles, et ringlussevõtt oleks põletamise ja ladestamise kõrval odavam. Sisuliselt tähendabki see põletamismaksu kehtestamist ning jäätmete prügilasse ladestamise tasu tõstmist. See suurendaks ministeeriumi hinnangul jäätmekäitlejate motivatsiooni korraldada olmejäätmete liigiti kogumist paremini.

“Muudatus on mõeldud selleks, et elanikud oma harjumusi muudaksid, ning hinnatõus hakkab puudutama eelkõige neid, kes jäätmeid ei sordi,” selgitas Lõhmus. Liigiti kogutud jäätmetest vabanemine peab olema soodsam kui segamini kogutud jäätmete ära andmine. See hinnakujundamise põhimõte on ka uues jäätmeseaduses, mis oli kolmapäeval Riigikogus esimesel lugemisel.

Jäätmekäitlusettevõtted peavad edaspidi jäätmeveo arvel segaolmejäätmete ja liigiti kogutud jäätmete teenustasud eraldi kirjutama, et klientidele oleks üheselt selge, mille eest ja kui palju ta maksab.

Uue seadusega ühtlustatakse ka avalike pakendikonteinerite välimus vastavalt sellele, mis materjalist pakendijäätmeid sellega kogutakse. Kehtivas seaduses seda määratud ei ole ning eri värvi konteinerid võivad inimestes tekitada segadust. Seaduse jõustumisel peavad kogumiskohtadesse paigaldatavad uued paberi- ja kartongpakendijäätmete mahutid olema sinised, klaaspakendijäätmete mahutid rohelised ning segapakendijäätmete mahutid kollased. Olemasolevaid kogumismahuteid üle värvima ei pea.

Lisaks on plaanis ka mitmeid muudatusi, mille eesmärk on muuta liigiti sorditud jäätmetest vabanemine inimestele mugavaks.

Miks ei sorteerita?

Endise Helme valla territooriumil elav Eve Lannajärv on aastaid prügi sorteerinud.

“Meie külas pole sorteeritud prügile kasti, nii tuleb see saast linna tagasi vedada ja otsida, kuhu nurga taha pakendikast peidetud on,” rääkis ta praegusest olukorrast. “Usun, et ligi 90aastased naabrimammid selliste jõunumbritega hakkama ei saa…”

Ka Tõrvas, kuhu ta tööle käib, pole pakendikonteineri leidmine lihtne – linnaosapoe juurest, kuhu ta tavaliselt pakendid viis, paigutati segapakendi konteiner mujale uue koha kohta infot jätmata. “Nõnda on siis lihtsam viia naaberkülasse, kuigi sinna otseselt asja pole,” märkis naine.

Turu-uuringute ASi mullusest elanikkonna küsitlusest selgus, et pakendijäätmete vastavatesse kogumiskonteineritesse mitte viimist põhjendati kõige sagedamini sellega, et konteinerid asuvad kaugel (21%), see on ebamugav ja tülikas tegevus (17%) ning et majapidamises pole ruumi jäätmete eraldi sortimiseks (15%). Elanikest 13% polnud teadlik, kuhu pakendijäätmed viia, ning 5% ei teadnud, mida viia.

“Loomulikult on selge, et kui liigiti kogutud jäätmetest vabanemine ei ole mugav ning inimesel pole selleks ka mingeid majanduslikke motivaatoreid, siis ei hakka muutused tulema,” ütles keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse osakonna peaspetsialist Birgit Parmas, lisades, et seetõttu muudetaksegi seadust.

Väikelinnas elav Siret Aste on aastaid sorteerinud eraldi klaasjäätmed, pakendeid, paberit-pappi ja kilet-plasti.

“See pole absoluutselt keeruline tegevus, ning jutt, et kui teised ei sordi, siis pole minu omastki kasu, on täiesti asjatu,” arvas ta. “Nähes, kui paljudel on ükskõik, olen kahe käega maksude tõstmise poolt. Kui ei saa ühte moodi, saab teisiti. Need mõned eurod selle arvelt ka ise ohverdada pole nii märkimisväärne, et näeksin vajadust kurta. Kui sorteerida, tekib olmeprügi tõesti äärmiselt väike kogus.”

Pärnumaal elava Birgit Oja-metsa kuueliikmeline pere on prügi sorteerinud juba aastaid. Varem elati linnas, nüüd 25 km linnast. Kord nädalas viib naine pakendid otse Paikre Jäätmekäitluskeskusesse. “See, et prügivedu läheb kallimaks, on jabur,” on ta nördinud. Euroopas on ju riike, kus makstakse prügi eest nagu meil taara tagastusel.

Monika Tuur-Bordanov elab Inglismaal ja töötab seal uuenduslikus ettevõttes, mis tegeleb jäätmekäitlusega. Tema sõnul on neil seal olemas veebileheküljed, kus saab prügi sorteerimise eest punkte ja punktide eest kuponge, et minna ujulasse, kohvikusse või ilusalongi pisut soodsamalt. Neid võimalusi kasutatakse meeleldi.

“Eesti, nutiriik, tegutse – ei ole nii, et kõrgem hind aitaks sellise asja puhul, siin on tarvis positiivset, mitte negatiivset sundi,” arvas ta. “Metsaalused tassitaks äraveo kalli hinna korral taas prügi täis!”

Kui palju läheb kallimaks?

Pakendijäätmete kogumisega tegeleva OÜ Tootjavastutusorganisatsioon juhatuse liige Kristiina Dreimann – Azojan tõdes, et planeeritava saastetasu tõusu mõju kodumajapidamisele on väike. Näiteks 240-liitrise prügikasti tühjenduse hinnale lisandub 72 senti.

“Ainult kulude tõus ei muuda inimeste käitumist, tekkima peavad ka väljasorditud jäätmete ära andmise võimalused,” märkis ta. Selleks et inimesed jäätmed vastavalt nende taaskasutusvõimalustele eraldi koguks ja üle annaks, oleks vaja tekitada meetmete pakett, mis koosneb teadlikkuse kasvatamisest, taaskasutatavate jäätmete mugavate ära andmise võimaluste loomisest ning majanduslikust kasust, mis tekib jäätmete eraldamisest.

Samas on praegu usinad prügisorteerijad lisaks pakendikonteinerite vähesusele sageli silmitsi ka probleemiga, et nende avad on liiga väikesed või ajavad konteinerid üle ääre.

Dreimann-Azojan tunnistas, et ületäitumise probleem on olemas. “Sellistest olukordadest tuleks kindlasti kohalikku omavalitsusse või kastil näidatud kontaktidel teada anda, ainult nii saab olukord paraneda,” ütles ta.

Pakendikonteinerite avade suurus on tema sõnul väga palju eriarvamusi tekitanud. “Me saame etteheiteid nii selle kohta, et avad on liiga väikesed ja ei võimalda suurt prügikotti sisse suruda, kui ka selle kohta, et need on liiga suured ja võimaldavad inimestel liiga lihtsalt sinna mittevastavaid jäätmeid panna,” kirjeldas ta olukorda.

Reaalsus on see, et suuremate avadega pakendikonteinerid on täis segaolmejäätmeid, riideid ja kõike muud, ning taaskasutamiseks sobilikku on seal väga vähe.Taaskasutusorganisatsioonid, mis kasutavad väikeste avadega tünne, saavad palju kvaliteetsemalt sorteeritud pakendijäätmed.

Eesti Taaskasutusorganisatsiooni MTÜ juhatuse liikme Siret Kivilo sõnul on ETO pakendikonteinerite avad piisavalt suured, et pakendeid ei peaks ükshaaval sisestama. Samas piisavalt väikesed, et sinna sobimatud jäätmed ei satuks.

Samas juhtis ta tähelepanu, et kaasnevalt Eesti riigi alkoholipoliitikaga on suurenenud Lätist ostetud pakendite osakaal, mida pandiautomaadid vastu ei võta. “Kindlasti ei tohiks Lätist ostetud jookide taarat olmeprügisse visata. Need võiks tuua Rohelise Punkti pakendikonteineritesse, kust nad jõuavad taaskasutusse,” rõhutas Kivilo.

KES SORTEERIVAD PRÜGI

Maaelanikud usinamad

Väiksemates linnades ja maa-asulates on pakendijäätmete sorteerimine enam levinud kui suuremates linnades (Tallinn, Tartu, Pärnu, Narva, Kohtla-Järve).

Üldjuhul on jäätmete sorteerimine enam levinud eakamates vanuserühmades ning eestikeelse elanikkonna hulgas.

Inimesed hindavad oma teadlikkust pakendite sorteerimise osas suhteliselt kõrgelt – 59% küsitletutest arvab, et pandimärgita pakendite sorteerimis- ja kogumistingimuste osas neil ebaselgeid momente pole ning 6% ei oska ühtegi konkreetset teemat esile tuua. Elanikest 9% ei pea seda teemat enda jaoks üldse huvipakkuvaks.

Konkreetsetest teemadest on inimestele kõige sagedamini ebaselgeks jäänud see, kus pakendikonteinerid asuvad, kuidas peavad pakendid olema sorteeritud ning missuguseid pakendeid tuleks olmeprügist eraldi koguda. Väikesele osale inimestest on jäänud üldse ebaselgeks, miks tuleks pakendijäätmeid eraldi koguda.

Allikas: Turu-uuringute ASi uuring “Pakendijäätmetega ümberkäimine“

 

Allikas: Maaleht 09.11.2017

 

Scroll to Top