Jäätmereformi hind võetakse lõpuks tarbija taskust

Kas iga maja juurde viie erineva prügikonteineri panek on tõesti parim viis jäätmevaldkonna korrastamiseks?

Mõni aeg tagasi tuli kliimaministeerium välja mitme ideega, kuidas jäätmete valdkonnas kord majja lüüa. Plaanitavad muudatused mõjutavad olulisel määral nii inimesi, ettevõtteid kui ka kohalikke omavalitsusi. Näiteks on plaanis kehtestada pakendimaks ning nõue, et iga eramaja ja korteriühistu juures peab olema vähemalt viis erinevat prügikonteinerit.
Ministeerium ei ole esitanud põhjalikke analüüse ega veenvaid argumente selle kohta, et plaanitavad muudatused on kõige sobilikumad ja kuluefektiivsemad Eesti olude jaoks. Samuti ei ole ministeerium julgenud avalikult välja öelda või puudub neil teadmine, kui suured kulud toob jäätmereform inimestele ja ettevõtetele.
Seetõttu jääb mulje, et plaanitav reform on kokku klopsitud kõhutunde pealt, kuigi nii olulisi muudatusi tuleks teha läbimõeldult ja koostöös eri osapooltega.

Kõrged ja kiired eesmärgid
Aga alustame algusest. Kliimaministeerium põhjendab jäätmereformi läbiviimise vajadust sellega, et Eesti on võtnud endale Euroopa Liidu ees kohustuse võtta aastaks 2025 ringlusse 55 protsenti olmejäätmetest ning aastaks 2030 tõuseb eesmärk juba 60 protsendini. Hetkel on Eesti näitaja umbes 30 protsenti. Olmejäätmete alla kuuluvad näiteks kodus tekkivad toidujäätmed, pakendijäätmed, vanad riided ja vanapaber.
Madal olmejäätmete ringlussevõtt on ühest küljest tingitud sellest, et inimesed ei sorteeri oma prügi piisavalt. Samas heidab kliimaministeerium ka ettevõtetele ette, et pakendikonteinerid asuvad teatud juhtudel inimestest liiga kaugel, neid on ebamugav kasutada ning pakendikonteinerid on sageli ületäitunud.
Probleemi lahenduseks on ministeerium käinud välja mõtte, et edaspidi tuleb panna nii iga eramaja kui ka kortermaja juurde vähemalt kolm pakendikonteinerit. Üks oleks klaaspakendi, teine paberi- ja kartongijäätmete ning kolmas plast- ja metallpakendijäätmete jaoks. Lisaks peab iga maja juures üldreeglina olema segaolmejäätmete ja biojäätmete konteiner. Seega peaks näiteks iga Kärdlas, Tapal või Antslas asuva elumaja juures olema edaspidi viis prügikasti ning inimesed peavad ka kodus prügi vähemalt viieks jaotama.

Variante pole kaardistatud
Kolme pakendikonteineri lisamist iga maja juurde reklaamitakse sõnadega „mugav ja tasuta“. See on aga pooltõsi. Neile inimestele, kes on harjunud pakendijäätmeid panema segaolmejäätmete hulka, läheb olukord ebamugavamaks, sest ühe konteineri asemel tuleb prügi panna viite erinevasse konteinerisse. Tõsi on see, et pakendikonteinerite tühjendamise eest maksavad ettevõtted. Aga kui muudatuse tõttu suurenevad ettevõtete kulud, siis kanduvad need kulud ka pakendatud kauba hinda ehk lõppkokkuvõttes maksavad pakendikonteinerite tühjendamise eest ikkagi tarbijad.
Kindlasti ei ole jätkusuutlik lahendus see, kui inimene paneb kogu prügi ilma sorteerimata segaolmejäätmete konteinerisse. Samas on küsitav, kas Eestis, kus asustustihedus muu Euroopaga võrreldes hõre, on mõistlik kehtestada vähemalt viie prügikasti nõuet. Võib-olla saame oma eesmärgid täidetud ka siis, kui iga maja juures on vähem prügikaste? Tõsi, ministeerium on öelnud, et hõredama asustusega piirkondades võib tulla ka leebem nõue, aga hetkel ei ole teada, millised piirkonnad läheksid erisuse alla ja mitu prügikasti peaks seal olema.

Kindlasti ei ole jätkusuutlik lahendus see, kui inimene paneb kogu prügi ilma sorteerimata segaolmejäätmete konteinerisse.
Murelikuks teeb just see, et kliimaministeerium ei ole kaardistanud erinevaid võimalusi eelpool mainitud probleemide lahendamiseks. Seetõttu puudub ka ülevaade, mis on iga lahenduse plussid ja miinused ning kas ministeeriumi pakutud viie prügikasti idee on ikka kõige parem. Samuti pole analüüsi või siis ei soovita seda avalikustada, kui palju on iga lahenduse kulu inimeste rahakotile. See on helesinine unistus, et kulud lähevad reformi tulemusena väiksemaks. Pigem tuleb eeldada kulude kasvu.
Ühe lahendusena võiks kaaluda seda, et erasektor ütleb, kuhu ja mitu pakendikonteinerit tuleks panna. Kuna pakendijäätmete osas on seadusega pandud erasektorile konkreetsed kohustused ja numbrilised eesmärgid, ei peaks riik üleliigselt sekkuma ja ütlema, millistele aadressidele tuleb panna kolm pakendikonteinerit ning kus piisab ühest või kahest.
Praegu pakub erasektor paljudes piirkondades nii eramajadele kui ka korteriühistutele n-ö tasuta võimalust panna maja juurde pakendikonteiner. On neid, kes seda võimalust kasutavad. Samas on ka keeldujaid. Võib-olla tuleks kehtestada nõue, et kui erasektor pakub eramajale või korteriühistule n-ö tasuta pakendikonteineri tühjendamise teenust, tuleb elanikel sellist teenust ka kasutada. Selline lahendus võiks ühiskonnale olla odavam, sest iga maja juurde pole vaja kolme pakendikonteinerit.

Kulude kasv kümneid miljoneid
Üksnes eeskujulik jäätmete liigiti kokku kogumine ei garanteeri nende ringlussevõttu. Olukorra parandamiseks soovitakse panna igale kohalikule omavalitsusele kohustus tagada, et nende elanike olmejäätmetest tuleb aastaks 2025 ringlusse võtta 55 protsenti. Kuidas omavalitsused suudavad seda eesmärki täita ning kui suureks kujuneb seeläbi prügiveoteenuse hind, on jällegi teadmata.
Plaanitav jäätmereform paneb nii inimestele, ettevõtetele kui ka kohalikele omavalitsustele lisakohustusi, millega kaasneb kulude tõus kümnete miljonite eurode ulatuses, kuid riik ise loodab reformi tulemusena teenida miljoneid eurosid tulu. Nimelt on välja pakutud mõte, et Eestis võiks kehtestada pakendite turule laskmise tasu ehk pakendimaksu. Uue maksu tasumise kohustus oleks ettevõtetel, kuid see kandub lõpuks kauba hinda ja seega peavad uue maksu ikkagi inimesed kinni maksma.
Lisaks riigieelarve tulude suurendamisele oleks uue maksu eesmärk vähendada pakendijäätmete teket. Eesmärk on õilis. Samas kui vaadata statistikat, siis see ei näita, et Eestis oleks pakendite üleküllus või et paistame selles osas Euroopa Liidus negatiivselt silma. Pigem on olukord vastupidine. Eestis tekkis 2021. aastal ligi 150 kg pakendeid inimese kohta, kuid Euroopa Liidu keskmine oli samal ajal ligi 190 kg.

Üheksa korda mõõda
Ei tasu unustada, et ettevõtted ja kaudselt ka inimesed juba praegu maksavad teenuseosutajatele pakendite turule laskmise tasu, kuid tulu ei laeku riigieelarvesse, vaid selle abil täidab erasektor pakendiseadusest tulenevaid kohustusi. Lisaks jõustuvad lähiajal õigusaktides mitmed olulised muudatused, mis suurendavad pakendiettevõtjate motivatsiooni vähendada turule lastavat pakendite kogust. Seega puudub otsene vajadus uue maksu kehtestamiseks.
Kui vaadata statistikat, siis see ei näita, et Eestis oleks pakendite üleküllus või et paistame selles osas Euroopa Liidus negatiivselt silma.

Lisaks kaasneks uue maksuga ka mitmeid praktilisi probleeme. Näiteks ei ole riik suutnud aastaid efektiivset järelevalvet teha selle üle, kui palju tekib igal aastal pakendijäätmeid. Mõni aasta tagasi andsid ettevõtted riigile teada, et nemad lasid turule ca 35 000 tonni plastpakendijäätmeid, kuid riigi hinnangul oli see üle 57 000 tonni.
Seega jäi ca 40 protsenti turule lastud plastpakendijäätmetest ettevõtetel deklareerimata või ei ole riigi hinnang adekvaatne.
Jäätmete valdkond vajab kahtlemata reformimist, kuid muudatusi ei tohi teha uisapäisa. Kuna plaanitav jäätmereform mõjutab oluliselt nii inimesi kui ka ettevõtteid, tuleb lähtuda põhimõttest, et üheksa korda mõõda, üks kord lõika. See eeldab aga analüüsitööd ja tihedat koostööd eri osapooltega.

MARKO UDRAS, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja poliitikakujundamise ja õigusosakonna juhataja

Allikas: Maaleht 07.12.2023

Scroll to Top