Eesti leidis tee prügitrahvist pääsemiseks

Eesti leidis tee prügitrahvist pääsemiseks

Tootjate vankumatu vastuseis pani keskkonnaministeeriumi senistest jäätmereformi kavadest loobuma, prügitrahvi vältimiseks ostetakse viis aastat lisaaega ringlusse võetavate jäätmete arvutamismetoodika muudatusega.

Kava muuta jäätmete liigiti kogumist majapidamiste juurest on koostatud kaks ja pool aastat. Lisaks ressursside raiskamise vähendamisele oli lisamotivatsioon Euroopa Liidu reeglites: kui Eesti järgmisel aastal poolt olmejäätmetest ringlusse võtta ei suuda, siis ähvardab kopsakas, miljonitesse eurodesse ulatuv trahv. Pärast viimast edutut katset sel suvel saavutada läbimurre olmejäätmete suuremaks liigiti kogumiseks ei taha keskkonnaministeeriumi asekantsler Kaupo Heinma näpuga eriti kellelegi näidata, eks kõik ole pisut süüdi. “Me saame ju ministeeriumis endale ka pisut tuhka pähe raputada: kui 2008. aastal, kui see kohustus võeti, läks ringlusse pea 30% jäätmetest, siis lootsime, et kuidagi saame 10 aastaga asja korda.” Fakt on see, et viimased kaks aastat, kui prooviti ruttu valmis saada jäätmete kodude juurest liigiti kogumist ja suurendada pakendite kogumist, siis ülejäänud partnerid asjaga kaasa ei tulnud. Ministeerium püüdis reformi mitmel viisil läbi suruda, aga “lumepall muudkui veeres ja lõpuks olid kõik eraldi kaevikus.” Arvestades, et paari viimase kuuga jäätmemajanduses imet oodata ei ole, tuli Heinma sõnul naasta alguspunkti, püüda osta lisaaega ning järgmiste aastatega saada reform tagasi ree peale. Teisisõnu, riik kapituleerus.

Kui tervet rehkendust ei jaksa…

Eestis tekib aastas üle poole miljoni tonni olmejäätmeid. Keskkonnaagentuuri andmetel jõuab sellest ringlusse vaid 28 protsenti, vaja oleks 50 protsenti. Ainult et Euroopa direktiivide täitmise arvutamiseks saab kasutada ühtekokku nelja metoodikat, mis kõik annavad eri tulemuse. Kõige rangem, see mis ainult 28protsendilist edu kirjeldab, on kasutusel Eurostatis ja see sisaldab kõiki olmejäätme liike. Eesti on seni kasutanud pisut leebemat metoodikat, mille järgi oli ringlussevõtt 31 protsenti. Aga on ka metoodika, milles võetakse arvesse ainult olmejäätmetes leiduvat metalli, klaasi, paberit ja plasti ning arvutatakse nende ringlussevõtu protsent, mille järel tõuseb Eesti seis kui imevitsaga poole paremaks: möödunud aastal esialgsetel andmetel 44 protsenti, aga varasematel aastatel oli tihti ka 50 protsenti käes.

Põhiline vahe on selles, et kõige leebemas metoodikas ei võeta arvesse biojäätmeid. Sellega, et tegemist oleks ainult loova raamatupidamisega, ministeerium nõustuda ei taha. Metoodikat võibki kehtivate reeglite järgi muuta kuni 2020. aastani ja kui ühiskonnas kokkulepet jäätmereformiks ei leitud, siis kas hambad ristis karmimat metoodikat kasutades ja rikkumismenetlust oodates oldaks käitutud riigimehelikumalt, küsib Heinma.

Tühja purki mööda teed

Inglise keeles on jäätmetemaatikaga hästi haakuv fraseologism asjade homse varna lükkamise kohta: lüüa tühja plekkpurki mööda teed edasi. See käib ka praeguse situatsiooni kohta, sest alates 2025. aastast kaovad võimalused paberi peal asju paremini näidata ära, kõigile hakkavad kehtima ühetaolised reeglid. Need, mille järgi on Eestis ringlussevõtt pelgalt 28 protsenti. Jäätmeekspert ja Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse programmijuht Harri Moora ütles, et lihtsama metoodika kasutamine annab leevenduse ainult lühikeseks ajaks ja pigem tundub selline lahendus enesepettusena. “Jättes kõrvale biojäätmed (sealhulgas aia-pargijäätmed), aga ka korduskasutuseks ettevalmistamisele minevad rõivad, jalanõud, jäätmejaamadest mööbel, kodutarbed ja spordivahendid, siis on tõesti võimalik saada arvulise indikaatorina ringlussevõtu tulemuseks parem tulemus – seda aga vaid lühikeseks ajaks, sest ringmajanduse paketi direktiividega on juba 2018. aastal otsustatud, et aastal 2021 minnakse karmimale korrale üle,” nentis ta.

Ka praegu tuleb rikkumismenetlusest pääsemiseks veel pingutada: klaasi ja paberit on Eestis hästi kogutud, metalli liigiti kogumisel päästab Iru jäätmepõletusjaam, kus metall segaolmejäätmete põletamisel üle jääb, kuid plastpakendite kogumisega on Eestis pidevalt halvasti, viimasel aastal vaid 18 protsenti. Pakendite kogumise temaatikale kulusid ka suures osas need viimased aastad, kui jäätmereformi üritati ellu viia. Põhimõtteliselt eelistab riik, et pakendite kogumine tuuakse kodude juurde, kuid tootjad peavad seda liiga kalliks. “Kui palju see kallimaks läheb, sellele ei ole me vastust saanud. Ministeeriumi kavas puuduvad alternatiivid ja mõistliku süsteemi otsimine,” heitis toiduliidu juht Sirje Potisepp TV3 “Seitsmestes uudistes” riigile ette.

Tootjate hinnangul peaks alternatiiviks olema segaolmejäätmete kogumise hinna tõus. See tähendaks, et siis kannaksid tarbijad otse reformiga kaasnevad kulud, selle asemel et see jaguneks pakendite kogumist rahastavate tootjate ja võimaliku hinnatõusu järel tarbijate vahel. Heinma sõnul peab kohtkogumise asemel lihtsalt paranema praegune pakendite kogumise süsteem. Et suured pakendikonteinerid oleksid ikkagi õigel ajal tühjendatud, et inimesed ei peaks lihtsalt oma plastpakendeid täis kotiga supermarketi juurest sama targalt tagasi tulema.

Harri Moora selgitas, et probleem on laiem ega seisne ainult kogumises, vaid ka ringlussevõtus. “Kahtluseta tuleb majapidamistes tekkivate plastpakendite kogumise määra tõsta, aga samas tuleb tähelepanu pöörata sellele, kas need jäätmed ka ringlusse suunatakse. Suur osa liigiti kogutud plastist segapakendist ringusse ei jõua. Seega ei ole mõistlik keskenduda ainult plastpakendi ja edaspidi ka muude plastjäätmete liigiti kogumise nõuetele, vaid tagama peab ka selle, et need jäätmed saaksid ringlusse võetud,” kommenteeris ta.

Teine vastuseisu koht on siiani olnud korteriühistutega. Sest needsamad tootjavastutusorganisatsioonid, mis koguvad kokku suured grupipakendid ja avalike pakendikonteinerite sisu, pakuvad ühistutele ka tasuta pakendikonteinereid. Aga suuremat populaarsust pole see leidnud, sest ühistud lihtsalt ei taha lisavastutust võtta. Huvi selliste konteinerite laiemaks levikuks puudub Heinma hinnangul ka tootjavastutusorganisatsioonidel ja nende taga olevatel tootjatel: praegu saadakse suurem mass pakenditest kätte grupipakendist: kaubaalused, toodete hoidmiseks kasutatud kile. Väiksemate üksikpakendite kogumine ja ringlusse saatmine on kallis.

Esimesed muutused järgmisel aastal

Sellal, kui Eestis vaieldakse, kas peaks pakendeid kortermajade juures eraldi koguma, lähevad ELi direktiivid omasoodu edasi ja kohustused olmejäätmete liigiti kogumiseks muutuvad aina karmimaks. Direktiivide ülevõtmisel muutub järgmisel aastal liigiti kogumine – paber- ja papp, klaas, metall, plast ja biojäätmed – kohustuslikuks.

Elevant keset tuba, millest mööda ei saa, on ikkagi biojäätmed, mis võtavad kõigist olmejäätmetest enda alla pea veerandi ehk 130 000 tonni. Biojäätmete eraldi kogumist hakatakse nõudma juba tuleval suvel ja selleks on ministeeriumi hinnangul ka ühiskondlik konsensus olemas. Teiseks tahetakse tootjatele ikkagi määrata sihtarvud, kui palju tuleb üksikpakenditest kokku koguda.

Vahepeal tuleb lihtsalt loota avalike kampaaniate ja “nügimise” edukusele, tõdes Heinma. Olgu selleks siis kas või kohalike omavalitsuste tasuta jaotatavad kotid liigiti sortimiseks või abi kompostrite hankimisel maapiirkondades. Biojäätmetest ringlussevõtul tekkivale materjalile peaks turgu jätkuma. Keskkonnaministeerium on kõnelenud Trigoni farmidega, Eestis on juba praegu hulgaliselt biogaasijaamu või kompostimisväljakuid.

Miks Eestis ei ole siis olmejäätmete liigiti kogumist tööle saadud?

Vastab Harri Moora.

Olmejäätmete liigiti kogumise ja ringlussevõtu taandareng on seotud mitme põhjusega. Peamine põhjus, miks selles valdkonnas pole viimase kümne aasta jooksul suurt mingit arengut toimunud, on kohalike omavalitsuste rolli selge allasurumine selles valdkonnas. Olmejäätmete ringlussevõtu seisukohast kõige edukamate Euroopa Liidu liikmesriikide kogemused näitavad selgelt, et jäätmete liigiti kogumist ja ringlussevõttu on võimalik arendada ainult läbi tugeva omavalitsuskeskse jäätmehooldussüsteemi. Igal omavalitsusel peab olema võimalus korraldada olmejäätmete liigiti kogumist ja ringlusse suunamist vastavalt oma eripäradele, kusjuures vajadusel kasutades selleks enda otsest sekkumist. Tagatud peab olema kõikidele arusaadav, mugav ja pikaajaliselt toimiv kogumissüsteem. See kõik eeldab investeeringuid ning jäätmekäitlussüsteemi jätkusuutlikku arendamist ja rahastamist. Seda saab tagada ainult läbi omavalitsuste otsese panustamise, sh omavalitsuste omavahelise koostöö edendamise.

Olmejäätmete käitlussüsteemi ülepolitiseerituse ja n-ö vabaturu eelistamise tõttu on Eesti omavalitsustele jäänud küll üldine kohustus olmejäätmete kogumist ja käitlemist oma haldusterritooriumil korraldada, aga samas on nende õigusi seda teostada seadusandja pidevalt vähendanud. Eesti on ainuke Euroopa Liidu liikmesriik, kus omavalitsused ei tohi ise korraldada n-ö majasise tehinguga oma olmejäätmete kogumist. Samuti on keelatud Euroopas valdav omavalitsuse keskselt korraldatud jäätmekäitlussüsteem, mida ka Tallinna linn paar aastat tagasi edukalt rakendas. Tulemuseks on olukord, kus omavalitsustel puudub motivatsioon ja huvi jäätmekäitlussüsteemi edendada. Paljudel omavalitustel puudub isegi ülevaade, kui palju nende territooriumil jäätmeid kogutakse ja käitlusse suunatakse.

Kas senine tootjavastutusorganisatsioonide süsteem on pakkunud vähe motivatsiooni tootjatele?

Eestis on pakendite tootjavastutussüsteem muutunud äriks. Vormiliselt on taaskasutusorganisatsioonide puhul tegu tulu mittetaotlevate organisatsioonidega, aga tegelikult toimetab mitu neist turul sarnaselt mistahes muu jäätmekäitlusfirmaga. Paljuski on selle põhjuseks asjaolu, et pakendiettevõtjad ei ole ise olnud huvitatud taaskasutusorganisatsioonide tegevuses ja juhtimises otseselt osalemisest. Võib arvata, et valdav osa ettevõtteid pole isegi aru saanud tootjavastutuse põhimõttest ja enda rollist selles. Nii toimub pakendijäätmete kogumine taaskasutusorganisatsioonide poolt võimalikult väheste kuludega, seda eriti elanikelt pakendijäätmete liigiti kogumine. Pakendijäätmete kogumise ja ringlussevõtu süsteemi läbipaistmatus, puudulik järelevalve ja nii ettevõtjate kui ka riigi huvi puudumine tootjavastutuse skeemi korrastamiseks on kaasa aidanud sellele, et elanikkonnalt pakendijäätmete kogumine toimub minimaalsel tasemel ja ka juba kokku korjatud pakendijäätmetest läheb valdav osa hoopis prügikütuseks. Hea näide tootjavastutuse rakendamisest on siiski meie pandipakendi süsteem, mida on korduvalt toodud esile ka Euroopas kui ühte tõhusamalt ja paremini toimivat tootjavastutussüsteemi, mis on taganud väga kõrge joogipakendi kogumise ja ringlussevõtu määra.

 

Allikas: Äripäev 12.08.2019

 

Scroll to Top